Siam Park & Loro Parque

Kaks suurimat turismiatraktsiooni, mis siin saare peal on on siin need kaks kohta. Mingil põhjusel, pärast 6 kuud, külastasin mina neid alles nüüd eelmisel nädalal. Tegelikult eelnevalt ei sobinud ilmad ja kamraadide töögraafikud, et neid kohti külastada. Nüüd siis käidud.

Siam Park

Kogu veepark on lageda taeva all ja üsnagi uhkelt ehitatud. Temaatikaks on toodud Tai pärane atmosfäär. Kui seda kohta külastada, siis kindlasti võtke selleks kenasti terve päev vabaks muudest kohustustest. Ma ei saa öelda, et see park väga üüratu on aga piisavalt suur ja huvitav, et ilusa ilmaga seal kogu päeva sisustada. Alustuseks tuleb kõik oma isiklikud asjad kappi panna ja siis minna otsima kohti, kus rannatoolidel lebotada. Soovitan südamest plätud jalga jätta, sest teed mida mööda kõndida, muutuvad sama kuumaks, nagu sillutatud kivitee põrgusse. Lõbu alustuseks valisime sellise, rõngastel istudes, pika jõe, kus lihtsalt ulpides vooluga kaasa, saab nautida päikest ja paradiisliku ümbruskonda. Esmapilgul kõige hirmuäratavam on sõit nimega Tower of Power või oli see Power Tower, noo mis iganes. Sõit ise on selline 20m kiirlangemine. Algus tundus, et on surma minek ja seal üleval olles tõmbas klombi kurku küll. Sõit ise aga pole hullu midagi. Pea on sul kuklas ja midagi ei näe ning 3 sekundiga on sõit läbi. Teine väga huvitav asi on seal tehisrand, kus siis iga 40 min tagant valmistatakse kõigile veesolijatele tehislaine. Ühed lained on sellised pisemad ehk meetrised lained, neid me ka nägime ja nendes me seal surfisime rinnuli aga teine sats peaks olema sellised 2 meetrised. Kuna me eelnevalt olime hõivatud kogu muu pargiga, siis sellel korral jäid need suuremad nägemata. Niisama pulli mõttes otsustasime vahepeal ka ühe atraktsiooni peal väikese võistluse teha, nimelt mööda liugrada mattidega allasõitmine. Kes kaugemale sõidab, saab ülejäänud kahe poolt tasuta lõuna. Ints võitis mind tõenäoliselt 3mm ja olimegi sunnitud Raitsiga talle lõuna välja tegema. Lõbu kogu päevaks ja seega kindlasti, üsna pea, tuleb sinna tagasi minna :)

Loro Parque

Sissejuhatuseks niipalju, et külla saabus sõbranna Karina. Üle pika aja, kedagi tuttavat näha saarel on päris südant soojendav tunne. Kuna mul esmaspäevad vabad, siis saigi plaanitud pargi külastus sellele päevale. 8:30 tuli buss mulle otse maja juurde järgi, nii et siinkohal väga mugav algus. Sõit sinna kestis 2 ja pool tundi, sest oli vaja ka teisi turiste igalt poolt peale korjata. Et siis 2,5h ja kohal me olimegi. Tuleb välja, et antud Loomapark on maailmas üsna tunnustatud ja ka asja eest. Park on ise väga kena ja vaatamist küllaga. Iga natukese aja tagant on seal erinevates kohtades looma show´d, mis tasub kõik läbi käia. Mina olin kõigerohkem vaimustuses hüljestest, sest need kutid olid tõesti uskumatud. Tegid nalja, käisid inimeste juures, andsid osadele musi ja koguaeg plaksutasid inimestega kaasa. Siis oli seal delfiini show, mis oli väga uhke ja Free Williede show. Willied olid mudugi suured ja kogu etendus oli üsna võimas. Kõige nõrgem show kõikidest oli vast papagoide oma, aga see ei tähenda et sinna minna ei tasuks. Show keskel lasti kõik papagoid niimoodi lendu, et tegelinskid tiirutasid meie peade kohal ja kohati oli tunne, nagu oleks sattunud multfilm "Rio" keskele. Akvaariumis sai haisid näha, kes polnud küll kõige suuremad aga siiski. Naljakas oli see, et samal aljal olid kolm töötajat sukeldumis varustusega seal kivisid puhastamas. Kaks puhastasid ja üks peletas kaigastega haisid eemale. See park ei ole kindlasti loomaaed, kus on tohutult palju erinevaid loomi. Pigem selline hubane dzungel, lõbusate showdega ja lahedate elanikega. Aga jällegi selline päevane ettevõtmine, kui sinna minna.

Kui keegi plaanib oma puhkusel neid kohti külastada, tasub ühendust võtta Tenerife Kompassiga ja Olaviga, kes seletab ära, kuidas on kõige mugavam ja samas ka soodsam, et need kohad ilma viperdusteta läbi saaks käia.

Vaba päev

Täna oli super päev.. Võtsime seltskonnaga ette tripi El Teidele. Selle 6 kuu jooksul, mis ma olen siin olnud, polnud ma seda mäge veel külastanud. Meil oli väga uhke ettevõtmine. Käisime poes head ja paremat salati jaoks ostmas. Muidugi võtsime kaasa hulgi lambruscot, et ikka oleks mõnsa meeleolu. Ühest special lihapoest mindi ka grilli jaoks kõike hõrksamat ostma.
Kui kõik olemas, algas trip mäeotsa. Ütleme nii, et meie ilm oli selline nii ja naa. Mida rohkem mäe otsa poole, seda pilvisemaks kiskus. Ühel hetkel olime lausa paksu ja tiheda udupilve sees. Ja siis saabusime meie grill paikka. See koht oli nagu metsaga kaetud Mars. Jalge all selline kivine marsi maastik, kõrval aga kasvamas suures ja paksud männid. Saabudes oli ka päike välja tulnud, sest me olime pilvepiirist üleval pool. Naikad hakkasid siis salatit valmistama ja mehed, vanad skaudid, läksid kambakesi lõket tegema. Unustasin mainida, et seal üleval oli pluss 7 kraadi sooja ainult :) aga õhk oli värske. Kuigi meil kõigil kadus vahepeal näppudest igasugunegi tunne, olime me vaprad ja küpsetaime seal sööki edasi. Lõpuks liha valmides olime me õnnelikud nagu Vasja, kellele isa oli just sünnipäevaks Školniku ostnud. Vitsutasime seda liha mõnuga ikka, et tunda 100% -liselt tegemise rõõmu. Tüdrukutel lõi isegi mingi hetk Survivali 4 hooaeg välja ja nemad kukkusid suurt lõket tegema, et sooja saada. Ja ära sa märgi, hakkama said :)
Toidud söödud, tundsime, kuidas külm on meist võitu saamas, kuna mingi aeg olid pilved kõrgemale tõusnud ja meie päike oli selle tagajärjel täiesti kadunud. Otsus oli välkkiire, asjad kokku ja punuma. Autos oli muidugi nagu paradiisis .. soojad kõik põhja ja algas kodutee. Vaikselt hakkas juba hämarduma, ühel hetkel olid ka pilved taandunud ja me nägime tagasisõidul maailma võrratumat pilti Tenerife maastikust ja päikeseloojangust.

Kui ma tundsin, et enam paremaks minna ei saa, pani Keidu autos mängima Coldplay - Clocks ...
http://www.youtube.com/watch?v=d020hcWA_Wg
ja no mis sa rohkem elult saada tahad :) I AM FREE !!!

Hola amigos

Hellõu :)

Mul siis nüüd häid uudiseid. Pigem on need küll mulle aga Teiega on neid ka ju tore jagada. Nimelt sain ma nüüd uude töökohta tööle. Ametlikult olen ma Thai Botanico baarmän. Pärast nn. 5 kuust puhkust on see töö vägagi teretulnud. Omamoodi on ta aga päris raske. Mitte, et keeruline oleks aga peab lihtsalt väga kiirelt reageerima kõigele. Minu töö on siis kõik joogid välja saata, kaasaarvatud kõik erinevad kohvid, mida on ca. 15 kuskil. Samuti tulevad need klaasid ka kõik ju tagasi ja mina pean need puhtaks pesema ja poleerima ka muidugi. Sellist kiiret aega on kuskil 3-4h ja siis peab ennast ribadeks sikutama :) Töönädal on 6 päeva pikk ja kuskil 8h tööpäevad. Muidu on koht vaffa. Saan kenasti igapäev resto poolt süüa ja toiduks muidugi Tai toidud. Ega ma nendest suurt midagi enne teadnud aga kui Kerstin ja Elmar Taist tagasi tulid ja tükike seda kõike maitsavat ka kaasa võtsid, olin mina müüdud.

TIBU fototööga on mul praeguseks ühelpool. Kuigi see kõik oli tore, siis tore leiba lauale kahjuks ei too. Nüüd siis on mulle asendaja leitud, kelleks osutus Tartust pärit Stas. Meie Eesti maffia läheb siin ikka suuremaks ja suuremaks :)

Kaks nädalat tagasi käis mul külas üks väga special inimene, kes tuli siia väga ootamatult. Kilkasin rõõmust nagu väike poiss, kes oli, Stagna ajal, poest värsket saia ja Pepsi-Colat just saanud. Ütleme, et tuli temaga koos koduigatsus ka natuke peale. Tahaks teda varsti jälle näha :)

Muidu saadan kõigile terviseid siit palmide vahelt ja olge mõnusad :)

Olen veel elus :)

Tere austatud blogi lugejad. Pole juba pikka aega oma ridasid täiendanud. Põhjus on selles, et pole midagi märkimisväärset juhtunud vahepeal. Aga natuke on siiski mul siia midagi kribada. Alustaks sellest, et iga aasta on siis saare peal karneval, kus tähistatakse saarte iseseisvumist või siis liitumist Hispaaniaga. Meie karneval oli aga suures mõistes vägagi tormiline. Nimelt meie ööklubi TIBU rentis siis suure bussi, millega pidulised pealinna Santa Cruzi viidi ja ka pärast tagasi koju. Selle aasta karnevali teema oli Flower Power, ehk lillelapsed, hipid. Kostüümide osas ega väga kinni peetud teemast, vaadates juba mind, kes ma olin jänes. Juba bussis oli meil kõigil äkiline start. Lauldi, tantsiti, pildistati ja muidugi pruugiti pisut joogipoolist. Santa Cruzi jõudes leppisime kokku, et oleme kõik kenasti koos ja ärme laiali jookse. Mis ma oskan öelda :) bussist lahkudes oldi vast koos mõnikümmed minutit, kui kõik igasse ilmakaarde laiali valgusid. Meil oli siis mingil hetkel järgi seltskond mina, Keidy, Alvaro, Katrin ja Henry. Ka Gertu oli meiega alguses aga tema ilusasti kenasti püsis teises seltskonnas ja veetis õhut nendega. Aga ega see grupis olemine niimoodi pikalt kestma jäänud, sest korra silma pilgutades oli Henry kadunud ja siis juba olin ma Katriniga kahekesi. Tänavad olid massiliselt rahvast täis. Igas tänavas oli uus muusika ja väga lõbusad inimesed. Nii me siis tund tunnilt seal ringi patseerisime ja pidu nautisime. Kokkulepe oli bussiga, et too lahkub kell 6 hommikul ja kõik peavad selleks ajaks seal olema. Kõik ilus ja kena aga no võta näpust, ei leia enam bussi ülesse. Otsisime mis me otsisime aga kõik oli tulutu. Meie siis Katriniga otsustasime tagasi koju tulla liinibussiga. Ütleme, et üpriski valutult läks. Leidsime bussijaama ilma eriliste raskusteta ja juba me koduteel olimegi. Minut siis selliseid pirne bussis olles oli, et aknast välja vaadates teatasin ma Katrinile: "Me oleme vist päris kodu lähedal, Teidet on aknast näha." Jätsin arvesse võtmata asjaolu, et mägi Teidet on igast saare nurgast võimalik näha. Ja nii me kodus olimegi, aga mitte päris. Korteri võtmed olid Keidu käes, oli veel ilmselgelt Santa Cruzi tänavatel pidu nautimas. Nii me siis Katriniga nautisime verandalt päikesetõusu ja ootasime pikkisilmi kadunuid. Henril oli ka huvitav tripp. Pärast rahvamassi kadumist otsis ta meid küll taga aga no inimesi oli nii palju, et Mission Impossible. Kuna tema asjad olid Katrini käes, siis ei jäänud vaesel poisil midagi muud üle, kui hakata varahommikul häälega koju sõitma. Mis meile tundus ulme, tegi see mees võimalikuks. Jalutas läbi linna 15km, kus ta lõpuks üks hea kodanik peale võttis ja koju sõidutas. Ainuke negatiivsem pool asjal oli see, et see hea kodanik oli transvestiit ja kes igal kilomeetril rääkis Henryle šhakratest ja et need tuleks delikaatselt avada, kuna esimene kord võib valus olla. Hea, et Henry on paras diplomaat, nii et šhakrad jäid kõik seekord kinni. Mõned tunnid veel ja ka Keidy koos Alvaroga oli leidnud kenasti kodutee ülesse. Kõik kes olid ka varem karnevaalidel käinud, kiitsid selle aasta oma, kuna kõik oli super ja lõbus ning möödus rahumeelselt.

Muidu on olnud hetkel olemine väga rahulik. Ikka teen edasi oma fototööd aga sain ka võibolla tööle uude kohta. Kui kõik hästi läheb olen restorani Thai Botanica uus baarmän. Ootan seda pikkisilmi, sest säästud hakkavad juba kole kokku kuivama ja raha on meil kõigil vaja, et siin maailmas hakkama saada. Olen ka leidnud endale uue hobi, nimelt tutvustati mulle võrratut Salsa maailma. Meil on siin üks klubi, kus siis pigem kohalikud käivat salsat tantsimas. Väga kaasa haaravad rütmid !!

Jõulud ja Uus Aasta

Ütleme, et jõulud tulid ootamatult. Mis ma kohe nii oskan nende kohta öelda? Harjumatu oli pisut. Ei olnud nagu terve päev seda õiget jõulutunnet. Tänavad on küll kenasti ehitud, iga palmi otsas on tulukesed ja kõik kohad on jõulutähti täis istutatud. Kõik pubid ja baarid on oma ehetelt tolmu maha pühkinud ja kenasti, nii nagu jumal juhatab, lakke riputanud. Osad neist ajavad naerma, siis enamus tegelikult, sest need on tõesti päevi näinud ja luitunud kaunistused. Aga see polegi kõige olulisem, oluline on ikkagi see tunne, jõulutunne, mis mul veel puudus :) Ma arvan, et süüdi oli selles päike lagi pähe ja 25 kraadine soojus. Sisimas ikka tunned, et põhjamaa inimene. Vaja on sellist külma ja lund ja tuisku ja suuri aknaid, mille tagant sa seda kõike naudid ning samal ajal kaminavalguse kumas hõõgveini kergelt libistad. Korra astusin ka sisse kirikusse, mis meil täitsa peaaegu maja kõrval on. Ega ma väga usumees ei ole aga korra aastas ju võiks, nii moepärast :)
Õhtu aga võttis sootuks teise pöörde. Nimelt olin ma kutsutud külla Ebe-Kaile ja Rickardile, kelle juures siis väike jõulusööma toimus. Põnevaks tegi selle õhtu veel minujaoks uudis, et olin palutud lastele ka jõuluvana mängima. Risti ette ei löö millegile ja samas olin ma ikkagi just 30 saanud. Vana mees juba, võib jõuluvana mängida küll. Kostüüme oli ka väga uhke, nagu päris jõuluvanal. Suure kõhu probleemi lahendas ära IKEA-st ostetud padi :) Üllatasin natuke külalisi ka, kui nad minult küsisid, et mis jõuluvana juua tahab. Iga eesti jõuluvana oleks ju palunud midagi sooja ja kerge rummiga. Mina uus selles ametis veel ning küsisin piima ja küpsist :) Lastele ma läksin peale küll. Tantsiti mulle kinkide lunastamiseks Mihkel Jaaksonit ja loeti salme nii et mühises. Kõige rohkem meeldis mulle ühe väikese Theo kommentaar, kes ütles et see aasta tuli ikka õige jõuluvana külla. Kingid lastel käes, lasi jõuluvana jalga ja tuppa astus salaja teisest uksest Krister. Ei saanud lapsed midagi aru, et kes ma olen ja kust ma tulen ja miks mul enam habet pole :) Edaspidi paluti sõõma ja jooma ning pean mainima, et laud oli kaetud kõige selle parema, hea ja korraliku eesti jõulusöögiga. Väga super seltskond ja Jõulutunne, kui selline, oligi põues.

27. detsember on ka märkimist väärt kuupäev. Nimelt sellel päeval toimus saare kõikide eestlaste ühine Jõulupidu. Kokku saime Tenerife Kompassi kontoris, kuhu oli siis pikk ja söögist lookas peaolaud ehitatud. Seda kontorit peavad Olavi ja Eike, kes on ka ühed saareturismi uhked eestvedajad (www.tenerifeinfo.eu) Paljusid inimesi ma olin juba kohanud aga oli ka uusi nägusid. Saarel peaks meid eestlasi kokku olema vast kuskil 40 - 50 ringis, kui ma ei eksi. Kõigile oli ka antud ülesanne osta kingitus, mis leevendaks koduigatsust. Ühisest kingikassast võis leida Sproti konserve, Laima kommikarpe jne, aga kõige meeldejäävam kingitus oli raamitud pilt Edgar Savisaare portreega, millel oli ka loosung: "Tule mulle kaissu aga ainult natukeseks". Geniaalne kingitus või mis?  

Vanaaastaõhtu ja aastavahetus olid ka omamoodi teguderohked. Päeval oli selline uimerdamine ja logelemine, kuna kõik ju ootasid seda grande grande pidu :) Mõned päevad enne seda aga ma taotlesin ühte töökohta, nimelt klubi TIBU fotograafiks. Pilditegemisest ma mütsigi ei jaga muidugi aga no mis seal ikka, kõike tuleb proovida ja leib tuleb lauale saada :) Nii nad mulle siis helistasidki üks päev enne aastavahetust, ja palusid mind 2 tunnisele proovikale. Aastavahetuse õhtul, kell 19:00, tirises taaskord mu telefon ja seal see tibu management oligi. "Palun ole nii hea ja tule tee tänasest õhtust pilte. Meil on sind nii nii nii vaja." Muidugi on vaja, kui kõik teised tahavad ju pidutseda. 7h sain fotosid klõpsida ja paljud eestlasedki tulid kluppi. Siis tegin kell 6 hommikul ühe vodka-redbull ja läksin koju magama :) Igatahes meeldejääv aastavahetus.

Ah jaa, 19. detsember oli minu juubel ja ma sain 30 aastat vanaks. Läksime välja, panime pidu, lõppu ei mäleta. Kõik :)

Kaubandus

Nagu sellistele turistikohtadele kombeks on siin iga nurga peal söögikohad. Võib öelda, et see ongi selle maa kõige suurem kaubandusharu. Sellise keskmise koha söömakord läheb tavaliselt maksma 15 – 20 eurot. Siin sees on siis eelroog, pearoog, magustoit ja klaas veini. Väga head on siin bruchettad värske tomati, cerrano singi ja mozarellaga. Seda tavaliselt pakutakse igas söögikohas eelroaks. Muidugi peaaegu igas kohas on alati menüüs pizzad, pastad ja salatid. Väga sarnane Vapiano menüüle, kuigi pean tõdema, et meie Vapiano on ikkagi üle prahi.

Selline väljas söömine on siin omaette kultuur ja eks sellepärast ka seda siin väga harrastatakse. Elades siin aga sellise palavuse juures väga palju süüa ise ei tahagi. Enamus suuri isusid tuleb alati peale pärast korraliku pidu aga no mis siin uut. Eestis oleme me kõik pärast pidu hommikul kell 7 kuskil Statolis kabanosse noolimas. Muidugi peab siin arvestama sellega, et mõnes kohas söödes võib korralikult pettuda, kuna kvaliteet kõigub seinast seina. Hinnad aga muidugi on igalpool samad, sest igaüks arvab ju, et ta valmistab saare kõige maitsvamat toitu. Kes siia maale satuvad, siis soovituseks võiks tuua esile Safari keskuse kolm restorani: Bianco, Teppanyaki ja Thai Botanica. Samas on ka väga maitsvate toitudega selliseid nurgataguseid kohti nagu näiteks pisike Itaalia restoran Keondra, kus igapäev saab värskest omatehtud pastast võrratult maitsvaid roogasid. Muidugi kui on isu koduste toitude järele, siis on siin mõni Vene restoran, kus pelmeene ja seljankat saab :) Aga olgem ausad, kõige maitsvam toit valmib ikkagi oma köögis.

Tarbeesemete valdkonnas on see Tenerife ikka mingis nö. Stagna ajas. Iga nurga peal on hindude tehnikapoed, kes sulle oma lemmik lööklause, kõik tooted 50% odavamalt, proovivad oma kaupa müüa. Muidugi ei ole neil õrna aimugi, et teistesse maadesse on ehitatud suured ärikeskused ja nendes on ka tehnikapoed, nii et see 50 % alla on tegelikkuses täishind.

Siinkohal ka kiirelt siis mõningatest hindadest:

Kilo kartuleid ja porgandeid maksab 45 senti

12ne munapakk maksab 1.60

Juustu kilohind muidugi kõigub aga eks ta seal 5 euro juures on.

Tavalise puuvilja kilo on kuskil 1.50

Pakk piima (joodav, mitte 6a seisev) 1.25

Pudel Coca Colat 1,5L on 1.90

Marlboro suitsud 2.40

Ah, aitab küll :) Osad asjad on odavamad, osad kallimad. Eks see ole igalpool nii. Niipalju veel mainiks, et telefoni teenus ja internet on siin kallimad. Praegune helistamise pakett on mul järgmine. Üks minut 9 senti, kõne alustustasu 15 senti ja telefoni internet 3,5 euri nädal. Ei anna üldse Tele2 hindadega võrrelda, kus mul minut oli 6 senti, ilma kõnealustustasuta ja internet kõigest 2 euri kuu. Koduinternet on siin ka kallim. Üks kuu maksab kuskil 40 euri ja see on siis ainult internet. Võrdluseks toome Elioni kodulahenduse väga hea interneti ja 70 telekanaliga, mis maksis 30 euri.

Teistes valdkondades on Eesti ka kõvasti arenenum. Ma ei räägi üldse mobiilsest parkimisest, mis on ilmselgelt siin ulme aga sellistest igapäeva probleemidega jagelemisest. Toon näite.

Siin elama asudes on sul vaja NIE numbrit, mis on selline elamis-töötamis number. Selleks oli vaja minna siis Politsei jaoskonda, mis on avatud 8st hommikul kella 2ni päeval. Seal on vaja siis oodata elavas järjekorras, kuni lõpuks saad sa ankeedid. Need on muidugi ainult hispaania keeles. Sulle veel seletatakse, et kindlasti on vaja maksta riigilõiv, fotod ja passikoopia. Ega siis neid kohapeal teha ei saa, selleks on vaja mööda linna ringi kimada. Maksta saab ühes linnaotsas, pildid ja koopia teises jne jne jne. Ja kui sa pole kella 2ks tagasi, siis polegi muud kui lükata asjaajamine järgmisesse päeva, mis ka muide mul juhtus :) Järgmine päev olin siis tagasi, sain isegi järjekorranumbri A47. Eemalt paistis siis kaks lauda, kus ühe laua kohale oli kleebitud aaneli paberil A ja teise kohale B. Siis oli seal üks politseimundris ametnik, kes nende laudade taga (mitte usinasti) askeldab. Imelikuks läks asi siis, kui ma märkasin, et millegipärast see ametnik võtab kordamööda numbeid vastu ja jookseb ühe laua tagant teise taha ning minu kõrval oleval taotlejal on B number ja samad ankeedid. Sellist samasugust rumalust võib siin kohata igal sammul.

Natuke nüüd muid juhtumisi ka :) Kui me Keiduga korterit vaatamas käisime, selgus et siin on ilusasti kenasti kaks magamistuba, aga ühes on siis korralik suur voodi aga teises oli kaks laste nari. Praegu mul on nagu tunne, et ma olen sellest juba rääkinud aga noh topelt ei kärise, kui jutt sealt edasi areneb. Niisiis gentelmen nagu ma olen, andsin ma korraliku voodi Keidule ja ise seadsin sisse ennast naridega toas. Muidugi oli tuleviku plaanides osta kuskilt mulle ka normaalne voodi. Nüüdseks on siis asjad võtnud sellise käände, et ma nägin und, kus ma ise endale voodi ehitasin. Kui ma oma unest Keidyle rääkisin, naeris ta mu välja ja ütles, et huviga tahab näha mu seda nikerdist. Ta oli kindel, et se laguneb mul kohe laiali. Niisiis narid lammutasin siis laiali, läksin Hiina poodi ja ostsin sealt 6 lillepotti, millest said mu uue voodi jalad ning nende peale monteerisin narist järgi jäänud raamid ja muidugi madratsid. Ma peaks mainima, et mul olid ka kahtlused aga voodi sai väga uhke. 180 x 180 suur abieluvoodi ja väga töökindel :)

Nagu te ka kõik teate on mul suur juubel tulemas. Ise ma ennast tunnen 21 aastasena ja siiani olen ka arvanud, et ma nii veel välja näen. Tõsiasi on aga, et see vist enam nii pole. Nimelt eile käisime Keiduga väljas söömas ja meie juurde tuli pruunlane päikeseprille ja kellasid pakkuma. Kui me nendest viisakalt loobusime pakuti mulle sama tegelase poolt VIAGRAT.

Maal ja merel

Nii mõndagi on vahepeal jälle toimund siin saare peal. Alustame siis sellest, et kui me korterisse sisse kolisime oli meil verandal kaks lamamistooli. Mõlemad olid erinevast sordist ja pisut kööbakad. Ühel päeval läksime siis Keidyga randa päevitama. Seal on aga sellised mugavad pehmed lamamistoolid ja kõik ühest sordist. Mina räägin Keidyle, et meil oleks selliseid vaja. Ja minu pea on minu pea, nii kui ma midagi sinna sisse võtan, pean ma selle lõppude lõpuks realiseerima. Enamjaolt on need alati millegipärast lollused :) Siit algaski mu planeerimine, mida ma rõõmsalt Keidyga jagasin. Plaan oli tegelikult lihtne. Kella 4 – 5 ajal öösel tuleks minna ranna tagumisse nurka, sealt kaks tooli üksteise peale tõsta, siis ümber varemete ja sealt hopsti lastemänguväljakule, seal kerge luure, et kedagi poleks läheduses ja siis kärmelt meie ukseni. Keidy kiitis mu salakavala plaani heaks aga mõlemad naersime selle üle. Mõned päevad hiljem vedelesin kodus, Keidy oli tööl. Ühel hetkel aga kostus telefonihelin ja Keits kutsus mind välja, et mõned copad (loe: õlled) teha. Plaan oli hea, sest mul oligi sigaigav kodus. Jalutasin siis San Telmo Malabari, kus asusime õlletama ja kergeid jäkusid (loe: Jägermeister) limpsima. Kuna meiega oli ka muud seltskonda ühinenud, siis läks igasuguseks maailma jutuks ja tükk aega jaurasime lõbusalt igasuguseid lugusid jutustades. Edasi otsustasime veel ühte väikesesse diskensisse minna. Keidy üksvahe loobus ja läks oma silmarõõmu Alvaroga kodu poole. Alvaro on siis üks surfar, kes on pärit Venezuelast. Keidu ja Alvaro vahel oli armastus esimest silmapilgust ja sellist asja ikka tänapäeval tihti enam ei näe. Meie muidugi, hammas verel, tagusime rauda edasi niikaua kui see kuum oli :) Oli aeg siis koju minna ja nii ma läksin mööda rannaäärt tipa tapa. Ja muidugi nägin ma neid lamamistoole jälle ja konditsioon oli piisav, et mitte pikalt arutada järgnevalt toimuva üle. Ühel hetkel olin ma juba jalgupidi liivas, siis olid toolid õlal ja juba lippasin ma nendega mööda randa nagu hommikune krabi värske noosi mereadruga. Täpselt plaani järgides olingi ma toolidega meie verandal. Keidy ja Alvaro olid veel üleval ja võtsid mind alguses ehmunud kuid siis naerunägudega vastu. Mõlemad olid ikka päris hämmingus, et kuidas ma ikka need sealt ära tassisin, kuna ega need toolid nüüd kõige kergemad pole. Siinkohal sügav kummardus Event Cateringile, kelle alluvuses ma 1,5 aastat raskeid nõudekaste Õpetajatemajas teisele ja vahel ka kolmandale korrusele tassisin :) Ja tollest päevast alates on meil maja kõige mugavamad päikesevõtu lamamistoolid.

Nüüd siis räägin ma Teile ühest fantastilisest merepäevast. Hommikune kaheksane äratus ja kiirelt kärmelt pissid duššid ning auto peale. Meile tulid vastu Kapten Indrek ja tema võrratu abikaasa Mari-Fleur. Edaspidi sõitsime sadamasse, mis on pisut linnast väljas. Meresõitu läksime tegma sellise keskmist jalga jahiga. Sadamast väljudes oli tuul päris tugev ja ka lained. Nii kui me ümber nurga meie linna vaatevälja sattusime, oli tuul läinud ja sõit üsna rahulik. Tasatargu edasi seilates viskasid poisid juba õnged vette, et ka troopilisi kalu välja õngitseda. Ja siis oli esimene üllatus. Meie kõrval ujus parv delfiine. Ikka mega vaade on neid uimega küürus selgasid veest välja hüppamas. Edasi järkus ilus seilamine päikeselise päeva ja sügav sinise merevaatega tortugade (loe: kilpkonnade) poole. Vahepeal saime isegi mõne kala kätte. Mitte eriti suured aga pean siinkohal mainima, et need suurused on siin hoopis teised. Ja siis me olimegi kohal. Väike selline laguun, kus kilpkonna imetlejaid nii mõnigi. Meil oli aga trump varuks, nimelt sadamast lahkudes võtsime kaasa kalasööta. Vaikselt solgutasime seda seal vees ja meelitasime sellega kilpkonnasid ligi. Keidy juba oligi päfkad selga visanud ja valmistus vette minekuks. Mina alguses passisin, kuna vaade jahilt oli ka üsna tore. Nii kui me esimest kilpkonna nägime oli Keidy ütlemata, karmauh, vees. Keeruline oli nende lähedale saada, kuna neid ujujaid ja sukeldujaid oli päris palju ja kilkonn lihtsalt ei viitsi kõigiga mängida. Ühel hetkel aga Keidy sukeldus ja seal oligi olemas esimene kohtumine. Keidy lausa vaatas vee all ühe turtlesiga näost näkku tõtt, millele järgnes pai tema kilbi peale. Nii kui ma seda nägin, olin ma sajaga uju-suspedes ja ka vees. Mul oli aga maskiga raskusi, kuna vesi tungis koguaeg sisse ja see soolane ookeani vesi ikka on päris karm silmadele ja kurgule. Nii ma siis otsustasin loobumisvõidu anda ja ronisin paati tagasi. Mingil hetkel oli aga ujujaid vähemaks jäänud ja söödaga solgutades olidki mitmed kilpkonnad täitsa meie jahi juures. Söötsime neid täitsa käest ja kõik said väga super vaate kilbipoistest. Hetk veel võrratut vaadet ja algaski sõit kodupoole.