Tere austatud blogi lugejad. Pole juba pikka aega oma ridasid täiendanud. Põhjus on selles, et pole midagi märkimisväärset juhtunud vahepeal. Aga natuke on siiski mul siia midagi kribada. Alustaks sellest, et iga aasta on siis saare peal karneval, kus tähistatakse saarte iseseisvumist või siis liitumist Hispaaniaga. Meie karneval oli aga suures mõistes vägagi tormiline. Nimelt meie ööklubi TIBU rentis siis suure bussi, millega pidulised pealinna Santa Cruzi viidi ja ka pärast tagasi koju. Selle aasta karnevali teema oli Flower Power, ehk lillelapsed, hipid. Kostüümide osas ega väga kinni peetud teemast, vaadates juba mind, kes ma olin jänes. Juba bussis oli meil kõigil äkiline start. Lauldi, tantsiti, pildistati ja muidugi pruugiti pisut joogipoolist. Santa Cruzi jõudes leppisime kokku, et oleme kõik kenasti koos ja ärme laiali jookse. Mis ma oskan öelda :) bussist lahkudes oldi vast koos mõnikümmed minutit, kui kõik igasse ilmakaarde laiali valgusid. Meil oli siis mingil hetkel järgi seltskond mina, Keidy, Alvaro, Katrin ja Henry. Ka Gertu oli meiega alguses aga tema ilusasti kenasti püsis teises seltskonnas ja veetis õhut nendega. Aga ega see grupis olemine niimoodi pikalt kestma jäänud, sest korra silma pilgutades oli Henry kadunud ja siis juba olin ma Katriniga kahekesi. Tänavad olid massiliselt rahvast täis. Igas tänavas oli uus muusika ja väga lõbusad inimesed. Nii me siis tund tunnilt seal ringi patseerisime ja pidu nautisime. Kokkulepe oli bussiga, et too lahkub kell 6 hommikul ja kõik peavad selleks ajaks seal olema. Kõik ilus ja kena aga no võta näpust, ei leia enam bussi ülesse. Otsisime mis me otsisime aga kõik oli tulutu. Meie siis Katriniga otsustasime tagasi koju tulla liinibussiga. Ütleme, et üpriski valutult läks. Leidsime bussijaama ilma eriliste raskusteta ja juba me koduteel olimegi. Minut siis selliseid pirne bussis olles oli, et aknast välja vaadates teatasin ma Katrinile: "Me oleme vist päris kodu lähedal, Teidet on aknast näha." Jätsin arvesse võtmata asjaolu, et mägi Teidet on igast saare nurgast võimalik näha. Ja nii me kodus olimegi, aga mitte päris. Korteri võtmed olid Keidu käes, oli veel ilmselgelt Santa Cruzi tänavatel pidu nautimas. Nii me siis Katriniga nautisime verandalt päikesetõusu ja ootasime pikkisilmi kadunuid. Henril oli ka huvitav tripp. Pärast rahvamassi kadumist otsis ta meid küll taga aga no inimesi oli nii palju, et Mission Impossible. Kuna tema asjad olid Katrini käes, siis ei jäänud vaesel poisil midagi muud üle, kui hakata varahommikul häälega koju sõitma. Mis meile tundus ulme, tegi see mees võimalikuks. Jalutas läbi linna 15km, kus ta lõpuks üks hea kodanik peale võttis ja koju sõidutas. Ainuke negatiivsem pool asjal oli see, et see hea kodanik oli transvestiit ja kes igal kilomeetril rääkis Henryle šhakratest ja et need tuleks delikaatselt avada, kuna esimene kord võib valus olla. Hea, et Henry on paras diplomaat, nii et šhakrad jäid kõik seekord kinni. Mõned tunnid veel ja ka Keidy koos Alvaroga oli leidnud kenasti kodutee ülesse. Kõik kes olid ka varem karnevaalidel käinud, kiitsid selle aasta oma, kuna kõik oli super ja lõbus ning möödus rahumeelselt.
Muidu on olnud hetkel olemine väga rahulik. Ikka teen edasi oma fototööd aga sain ka võibolla tööle uude kohta. Kui kõik hästi läheb olen restorani Thai Botanica uus baarmän. Ootan seda pikkisilmi, sest säästud hakkavad juba kole kokku kuivama ja raha on meil kõigil vaja, et siin maailmas hakkama saada. Olen ka leidnud endale uue hobi, nimelt tutvustati mulle võrratut Salsa maailma. Meil on siin üks klubi, kus siis pigem kohalikud käivat salsat tantsimas. Väga kaasa haaravad rütmid !!
No comments:
Post a Comment