Nagu sellistele
turistikohtadele kombeks on siin iga nurga peal söögikohad. Võib
öelda, et see ongi selle maa kõige suurem kaubandusharu. Sellise
keskmise koha söömakord läheb tavaliselt maksma 15 – 20 eurot.
Siin sees on siis eelroog, pearoog, magustoit ja klaas veini. Väga
head on siin bruchettad värske tomati, cerrano singi ja mozarellaga.
Seda tavaliselt pakutakse igas söögikohas eelroaks. Muidugi peaaegu
igas kohas on alati menüüs pizzad, pastad ja salatid. Väga sarnane
Vapiano menüüle, kuigi pean tõdema, et meie Vapiano on ikkagi üle
prahi.
Selline väljas söömine
on siin omaette kultuur ja eks sellepärast ka seda siin väga
harrastatakse. Elades siin aga sellise palavuse juures väga palju
süüa ise ei tahagi. Enamus suuri isusid tuleb alati peale pärast
korraliku pidu aga no mis siin uut. Eestis oleme me kõik pärast
pidu hommikul kell 7 kuskil Statolis kabanosse noolimas. Muidugi peab
siin arvestama sellega, et mõnes kohas söödes võib korralikult
pettuda, kuna kvaliteet kõigub seinast seina. Hinnad aga muidugi on
igalpool samad, sest igaüks arvab ju, et ta valmistab saare kõige
maitsvamat toitu. Kes siia maale satuvad, siis soovituseks võiks
tuua esile Safari keskuse kolm restorani: Bianco, Teppanyaki ja Thai
Botanica. Samas on ka väga maitsvate toitudega selliseid
nurgataguseid kohti nagu näiteks pisike Itaalia restoran Keondra,
kus igapäev saab värskest omatehtud pastast võrratult maitsvaid
roogasid. Muidugi kui on isu koduste toitude järele, siis on siin
mõni Vene restoran, kus pelmeene ja seljankat saab :) Aga olgem
ausad, kõige maitsvam toit valmib ikkagi oma köögis.
Tarbeesemete valdkonnas
on see Tenerife ikka mingis nö. Stagna ajas. Iga nurga peal on
hindude tehnikapoed, kes sulle oma lemmik lööklause, kõik tooted
50% odavamalt, proovivad oma kaupa müüa. Muidugi ei ole neil õrna
aimugi, et teistesse maadesse on ehitatud suured ärikeskused ja
nendes on ka tehnikapoed, nii et see 50 % alla on tegelikkuses
täishind.
Siinkohal ka kiirelt
siis mõningatest hindadest:
Kilo kartuleid ja
porgandeid maksab 45 senti
12ne munapakk maksab
1.60
Juustu kilohind muidugi
kõigub aga eks ta seal 5 euro juures on.
Tavalise puuvilja kilo
on kuskil 1.50
Pakk piima (joodav, mitte 6a seisev) 1.25
Pudel Coca Colat 1,5L
on 1.90
Marlboro suitsud 2.40
Ah, aitab küll :) Osad
asjad on odavamad, osad kallimad. Eks see ole igalpool nii. Niipalju
veel mainiks, et telefoni teenus ja internet on siin kallimad.
Praegune helistamise pakett on mul järgmine. Üks minut 9 senti,
kõne alustustasu 15 senti ja telefoni internet 3,5 euri nädal. Ei
anna üldse Tele2 hindadega võrrelda, kus mul minut oli 6 senti,
ilma kõnealustustasuta ja internet kõigest 2 euri kuu. Koduinternet
on siin ka kallim. Üks kuu maksab kuskil 40 euri ja see on siis
ainult internet. Võrdluseks toome Elioni kodulahenduse väga hea
interneti ja 70 telekanaliga, mis maksis 30 euri.
Teistes valdkondades on
Eesti ka kõvasti arenenum. Ma ei räägi üldse mobiilsest
parkimisest, mis on ilmselgelt siin ulme aga sellistest igapäeva
probleemidega jagelemisest. Toon näite.
Siin elama asudes on
sul vaja NIE numbrit, mis on selline elamis-töötamis number.
Selleks oli vaja minna siis Politsei jaoskonda, mis on avatud 8st
hommikul kella 2ni päeval. Seal on vaja siis oodata elavas
järjekorras, kuni lõpuks saad sa ankeedid. Need on muidugi ainult
hispaania keeles. Sulle veel seletatakse, et kindlasti on vaja maksta
riigilõiv, fotod ja passikoopia. Ega siis neid kohapeal teha ei saa,
selleks on vaja mööda linna ringi kimada. Maksta saab ühes
linnaotsas, pildid ja koopia teises jne jne jne. Ja kui sa pole kella
2ks tagasi, siis polegi muud kui lükata asjaajamine järgmisesse
päeva, mis ka muide mul juhtus :) Järgmine päev olin siis tagasi,
sain isegi järjekorranumbri A47. Eemalt paistis siis kaks lauda, kus
ühe laua kohale oli kleebitud aaneli paberil A ja teise kohale B.
Siis oli seal üks politseimundris ametnik, kes nende laudade taga
(mitte usinasti) askeldab. Imelikuks läks asi siis, kui ma märkasin,
et millegipärast see ametnik võtab kordamööda numbeid vastu ja
jookseb ühe laua tagant teise taha ning minu kõrval oleval
taotlejal on B number ja samad ankeedid. Sellist samasugust rumalust
võib siin kohata igal sammul.
Natuke nüüd muid
juhtumisi ka :) Kui me Keiduga korterit vaatamas käisime, selgus et
siin on ilusasti kenasti kaks magamistuba, aga ühes on siis korralik
suur voodi aga teises oli kaks laste nari. Praegu mul on nagu tunne,
et ma olen sellest juba rääkinud aga noh topelt ei kärise, kui
jutt sealt edasi areneb. Niisiis gentelmen nagu ma olen, andsin ma
korraliku voodi Keidule ja ise seadsin sisse ennast naridega toas.
Muidugi oli tuleviku plaanides osta kuskilt mulle ka normaalne voodi.
Nüüdseks on siis asjad võtnud sellise käände, et ma nägin und,
kus ma ise endale voodi ehitasin. Kui ma oma unest Keidyle rääkisin,
naeris ta mu välja ja ütles, et huviga tahab näha mu seda
nikerdist. Ta oli kindel, et se laguneb mul kohe laiali. Niisiis
narid lammutasin siis laiali, läksin Hiina poodi ja ostsin sealt 6
lillepotti, millest said mu uue voodi jalad ning nende peale
monteerisin narist järgi jäänud raamid ja muidugi madratsid. Ma
peaks mainima, et mul olid ka kahtlused aga voodi sai väga uhke. 180
x 180 suur abieluvoodi ja väga töökindel :)
Nagu te ka kõik teate
on mul suur juubel tulemas. Ise ma ennast tunnen 21 aastasena ja
siiani olen ka arvanud, et ma nii veel välja näen. Tõsiasi on aga,
et see vist enam nii pole. Nimelt eile käisime Keiduga väljas
söömas ja meie juurde tuli pruunlane päikeseprille ja kellasid
pakkuma. Kui me nendest viisakalt loobusime pakuti mulle sama
tegelase poolt VIAGRAT.