Maal ja merel

Nii mõndagi on vahepeal jälle toimund siin saare peal. Alustame siis sellest, et kui me korterisse sisse kolisime oli meil verandal kaks lamamistooli. Mõlemad olid erinevast sordist ja pisut kööbakad. Ühel päeval läksime siis Keidyga randa päevitama. Seal on aga sellised mugavad pehmed lamamistoolid ja kõik ühest sordist. Mina räägin Keidyle, et meil oleks selliseid vaja. Ja minu pea on minu pea, nii kui ma midagi sinna sisse võtan, pean ma selle lõppude lõpuks realiseerima. Enamjaolt on need alati millegipärast lollused :) Siit algaski mu planeerimine, mida ma rõõmsalt Keidyga jagasin. Plaan oli tegelikult lihtne. Kella 4 – 5 ajal öösel tuleks minna ranna tagumisse nurka, sealt kaks tooli üksteise peale tõsta, siis ümber varemete ja sealt hopsti lastemänguväljakule, seal kerge luure, et kedagi poleks läheduses ja siis kärmelt meie ukseni. Keidy kiitis mu salakavala plaani heaks aga mõlemad naersime selle üle. Mõned päevad hiljem vedelesin kodus, Keidy oli tööl. Ühel hetkel aga kostus telefonihelin ja Keits kutsus mind välja, et mõned copad (loe: õlled) teha. Plaan oli hea, sest mul oligi sigaigav kodus. Jalutasin siis San Telmo Malabari, kus asusime õlletama ja kergeid jäkusid (loe: Jägermeister) limpsima. Kuna meiega oli ka muud seltskonda ühinenud, siis läks igasuguseks maailma jutuks ja tükk aega jaurasime lõbusalt igasuguseid lugusid jutustades. Edasi otsustasime veel ühte väikesesse diskensisse minna. Keidy üksvahe loobus ja läks oma silmarõõmu Alvaroga kodu poole. Alvaro on siis üks surfar, kes on pärit Venezuelast. Keidu ja Alvaro vahel oli armastus esimest silmapilgust ja sellist asja ikka tänapäeval tihti enam ei näe. Meie muidugi, hammas verel, tagusime rauda edasi niikaua kui see kuum oli :) Oli aeg siis koju minna ja nii ma läksin mööda rannaäärt tipa tapa. Ja muidugi nägin ma neid lamamistoole jälle ja konditsioon oli piisav, et mitte pikalt arutada järgnevalt toimuva üle. Ühel hetkel olin ma juba jalgupidi liivas, siis olid toolid õlal ja juba lippasin ma nendega mööda randa nagu hommikune krabi värske noosi mereadruga. Täpselt plaani järgides olingi ma toolidega meie verandal. Keidy ja Alvaro olid veel üleval ja võtsid mind alguses ehmunud kuid siis naerunägudega vastu. Mõlemad olid ikka päris hämmingus, et kuidas ma ikka need sealt ära tassisin, kuna ega need toolid nüüd kõige kergemad pole. Siinkohal sügav kummardus Event Cateringile, kelle alluvuses ma 1,5 aastat raskeid nõudekaste Õpetajatemajas teisele ja vahel ka kolmandale korrusele tassisin :) Ja tollest päevast alates on meil maja kõige mugavamad päikesevõtu lamamistoolid.

Nüüd siis räägin ma Teile ühest fantastilisest merepäevast. Hommikune kaheksane äratus ja kiirelt kärmelt pissid duššid ning auto peale. Meile tulid vastu Kapten Indrek ja tema võrratu abikaasa Mari-Fleur. Edaspidi sõitsime sadamasse, mis on pisut linnast väljas. Meresõitu läksime tegma sellise keskmist jalga jahiga. Sadamast väljudes oli tuul päris tugev ja ka lained. Nii kui me ümber nurga meie linna vaatevälja sattusime, oli tuul läinud ja sõit üsna rahulik. Tasatargu edasi seilates viskasid poisid juba õnged vette, et ka troopilisi kalu välja õngitseda. Ja siis oli esimene üllatus. Meie kõrval ujus parv delfiine. Ikka mega vaade on neid uimega küürus selgasid veest välja hüppamas. Edasi järkus ilus seilamine päikeselise päeva ja sügav sinise merevaatega tortugade (loe: kilpkonnade) poole. Vahepeal saime isegi mõne kala kätte. Mitte eriti suured aga pean siinkohal mainima, et need suurused on siin hoopis teised. Ja siis me olimegi kohal. Väike selline laguun, kus kilpkonna imetlejaid nii mõnigi. Meil oli aga trump varuks, nimelt sadamast lahkudes võtsime kaasa kalasööta. Vaikselt solgutasime seda seal vees ja meelitasime sellega kilpkonnasid ligi. Keidy juba oligi päfkad selga visanud ja valmistus vette minekuks. Mina alguses passisin, kuna vaade jahilt oli ka üsna tore. Nii kui me esimest kilpkonna nägime oli Keidy ütlemata, karmauh, vees. Keeruline oli nende lähedale saada, kuna neid ujujaid ja sukeldujaid oli päris palju ja kilkonn lihtsalt ei viitsi kõigiga mängida. Ühel hetkel aga Keidy sukeldus ja seal oligi olemas esimene kohtumine. Keidy lausa vaatas vee all ühe turtlesiga näost näkku tõtt, millele järgnes pai tema kilbi peale. Nii kui ma seda nägin, olin ma sajaga uju-suspedes ja ka vees. Mul oli aga maskiga raskusi, kuna vesi tungis koguaeg sisse ja see soolane ookeani vesi ikka on päris karm silmadele ja kurgule. Nii ma siis otsustasin loobumisvõidu anda ja ronisin paati tagasi. Mingil hetkel oli aga ujujaid vähemaks jäänud ja söödaga solgutades olidki mitmed kilpkonnad täitsa meie jahi juures. Söötsime neid täitsa käest ja kõik said väga super vaate kilbipoistest. Hetk veel võrratut vaadet ja algaski sõit kodupoole.